Inspiration finally found me

Mu esimene arvestatav (?) vektorjoonistus.

Kuidas ma esimest korda GayBaris käisin

Kõik algas sellest, et kurtsin kaks päeva tagasi Desireele, et krdi igav on koguaeg ja tahaks ikka rohkem väljas käia. Otsustasime teel saksa keele kursusele, et reedel raudselt teeme midagi funni.
Saksa keele tunni lõpus andis õps meile koduse ülesande: moodustage paarid ja kirjutage kahe leheküljeline artikkel, mis võiks minna mõnda (üli)õpilas-ajakirja. Kuna vastupidiselt mu algsetele lootustele on siiski see kursus üks igavamaid, mõtlesime Desireega, et peaks midagi lahedat kirjutama. Selles mõttes, et pole oluline, kas teiste jaoks nii väga huvitav ongi, peaasi, et meil endal lõbus seda teha oleks.
Valisime teema - Linzi klubid-pubid ja erasmuslased. Ehksiis - käime kahel järjestikusel nädalavahetusel väljas ja otsime uusi kohti, kus pidutseda. Teeme paar intervjuud oma kaaslastega (valisime välja (üllatus-üllatus) Fabrizio, Karolina ja Liisa) ja topime paar hullu pilti ka juurde.

Niisiis. Täna kohtusime kell 22.30 ühika trepil. NATUKE OLI LUND SADANUD!!! Ja liikusime pahaaimamatult linna poole. Pidime klubis kohtuma ühe Sloveenia poisiga (Micha), aga kahjuks ta ei jõudnudki sinna.. Enivei.. Desiree oli tegelikult selles klubis juba korra käinud, aga ta polnud märganud pisikest kirja välisuksel "Gay Bar". Minu tähelepanelik silm muidugi leidis selle kohe üles. Juhtisin teiste tähelepanu. Kiired küsivad pilgud üksteise suunas, et kas keegi meist on sisse mineku vastu.. Sama kiired pearaputused ja naeratused - "No no, it's fine" - ja sees me olimegi. Ülemisel korrusel olid mõned istekohad ja baarilett, mille taga askeldas umbes kahe meetri pikkune blondide lokkide, läikivate kunstripsmete ja meigi ning LIIGA mini lillelise kleidiga MEES!!! Ma muigasin.. Esimest korda nägin oma silmaga ja nii lähedalt päris elus transvestiiti. Lahe :D

Alumisel korrusel oli kaks ruumi. Ühes mõned istumiskohad, teises baarilett, DJ-pult ja tantsupõrand. Kuna me Desireega tunneme Uly't, kes seal töötab, saime oma riided turvaliselt taharuumi saata (millegi pärast pole neil siin mitte üheski klubis riidehoide). Uly valas meile joogid ja istusime esimesse ruumi maha. Rahvast tapvalt palju just ei olnud, aga siiski omajagu. Veider oli olla.. Kõik amelesid kõigiga :D
Aga muusika oli ok. Ja muidugi kui DJ mängis lugu "I kissed a girl", siis terve klubi röökis kaasa laulda. Jõime oma õlled ära ja suundusime tantsusaali. Istusime seina äärde, ajasime juttu ja järsku kukkus mulle lihtsalt üks geimees sülle :D Ta oli parajalt purjus, aga sõbralik.. Vabandas ja ajas meiega natuke juttugi..

Vahepeal me isegi tantsisime.. Ma enam ei mäletagi, millal ma viimati klubis tantsisin.. Suvel Madhouse's tegin vist Meixiga mõned kiired tiirud.. :P

Igatahes..Imelik tunne oli natuke seal olla.. Ses mõttes, et mul pole kunagi ei seksuaal- ega ka muude vähemuste vastu midagi olnud.. Pigem ma tundsin ennast seal vähemusena. Keegi polnud kuidagi ebasõbralik ega midagi.. Lihtsalt.. Harjumatu, et ümberringi kõik kõigiga ilma mingisuguse häbita suudlevad.. Ma ei ole ju isegi Tallinnas Angelis käinud, kuigi olen ammu tahtnud näha seda kohta.. No ma ei tea ühesõnaga. Kogemus omaette :)

Kui klubist välja astusime, sadas laia lund :)
Võtsime ühest pitsabaarist teepeale pitsat ja jalutasime koju.
Homme võtan Desiree käest pildid ka. Kui meeles on, viskan siia ka need.

Coca Cola imevägi

Nüüd kus Postimees.ee väitel viiakse Coca Cola tehas võibolla Eestist minema, on see postitus üsna ajakohane.
Ma nimelt leidsin sellelt samalt toredalt veebilehelt, mille link on eelmises sissekandes, järgmised reklaamid (kahjuks aastaarve juures ei ole, aga eks stiili järgi võib enamvähem aimata):


Mu isiklik lemmik. Ilmselt sisaldab Chuck Norrise pisaraid vms:




Veel üks Coca Cola uskumatut toimet reklaamiv. Huvitav, kui palju inimesi selle õnge tol ajal läks...



Siis kaks lihtsalt üsna ilusat pilti..






Ja lõpetuseks midagi tänapäevale lähemalseisvat ka (paljas naine!!! :D)




Kogu reklaamide komplekti võib näha SIIN.

Midagi erialast ka

Üks meie õppejõud (TKKs, ma mõtlen) oli meilboxi ühe toreda veebilehelkülje lingi saatnud.. Leidsin sealt nii mõndagi põnevat..

Näiteks käsitsi tehtud Photoshop:




Ja siis veel mõned Playboy kaanekujundused 50ndate keskelt:











Päris vägev, või mis :P

Piia ütleks selle peale "Tagane, saatan!!

Asjalood on nüüd nii kaugele jõudnud, et igavus hakkab võimust võtma. Nädala sees pole hullugi - kool ja muud asjad sisustavad aja peaaegu ära. Reede õhtuti vahel ikka käime väljas. Seekord mitte, ju selle pärast asi täna nii kaugele läkski.

Aga nüüd asja juurde.
Ma ärkasin täna natuke enne 11 (mis on minu kohta ilmselgelt liiiiiiiiiga vara). Ja mis ma siis tegin? Ma isegi ei söönud hommikust, pesin kikud puhtaks, panin riidesse ja astusin uksest välja. Läksin linna - SHOPPAMA (ma ei salli isegi seda sõna). MINA??? JA SHOPPAMA?? NII VARA HOMMIKUL?? uskumatu..

Tagasi jõudsin pmt nüüd.. 3 ja pool tundi hiljem. Linz ei ole just Austria poepealinn. Mul ei ole aimugi, kuidas ma suutsin 3 tundi sellel poe-tänaval veeta.
Kõigest hoolimata, avastasin ma ka päris mitu huvitavat asja..

Näiteks:

* Ühe plaadipoe ees tänaval oli valik klassikalise muusika plaate. Kõige peal päris mitu komplekti Arvo Pärdi kogumikke. Beethoveni ja Bachi kõrval. Tore.

* H&M on üldiselt üsna mõistlik kauplustekett. Aga kus on loogika - leidsin ühe ilusa pluusi - sama mudel, erinevad värvid (must ja valge) - ja hinnavahe 10 eurot (üks maksab 9 ja teine 19 eurot). Mismõttes? Ja loomulikult oli must kallim. Mõnes mõttes hea isegi - ostsingi vahelduseks mõne asja, mis on teist värvi.

* Leidsin hiiiiiiiglasliku spordipoe. Kui ma ei eksi, siis 6 korrust vms. Ja seal oli tõesti KÕIKE. Ma sattusin üsna mitu korda segadusse.

* CoffeShopist võtsin suure White Moccachino. Oleks võinud Darki võtta. Liiga piimane oli.

* Tagasiteel koju hüppasin korraks veel "kodupoest" ka läbi, et natuke süüa osta. Mul on juba mitu nädalat nii hull pitsa isu olnud, et lõpuks ma murdusin ja ostsin ühe külmutatud variandi. Eestis ma ei teeks seda ilmselt kunagi. Kassa juures sattusin järjekorda muidugi kahe naise järel, kellel oli terve käru kassitoidu purke täis laotud vms.. Ja nähes, et minul on käes ainult pitsakarp, palusid nad mul naeratadest endast ette minna. Super.. Eestis ei juhtuks seda ka mitte kunagi..

Novot. Selline lugu.
Mis must küll niimoodi saab? :D

Vienna, beibi!

Mul ei jätku ilmselt sõnu, et seda linna kirjeldada. Peab ise nägema. Ilmselge Euroopa kultuuripealinn. Vähemalt minu jaoks. Pariisis pole ma veel käinud - võimalik, et see trumpab üle..
AGA - Viin on tõesti kõigekõigekõige.

Reede hommikul väga vara alustasime sõitu Linzist - mina, Desiree ja 3 tema kursakaaslast. Roolis oli Ulli. Teate küll, kuidas ma vahel autosõitu kardan.. Aga see, mis ma reedel üle elasin oli hullumeelne. Pisike tüdruk tuunitud Golf 3 roolis, Autobahn ja keskmine kiirus 170-180 km tunnis. Tippkiirus 220 km/h. JA MA EI LIIALDA. Õudne. 200 km läbimiseks läks meil 1 tund ja 20 min. Sama hea, mis vähem, kui pooleteise tunniga Tartus Tallinnasse jõuda :S Terve sõidu jooksul suutis meist mööduda ainult üks Merzu dziip. Aga õnneks läks kõik hästi...

Kuna me jõudsime Viini poolteist tundi varem, kui teistega kokku saama pidime, astusime sisse ühte pisikesse kohvikusse, et hommikust süüa. Sisekujundus oli seal masendav. Nagu aeg oleks 40ndatel aastatel seisma jäänud vms.. Ja kohvi pakuti meile seal sellisest kruusist:



Edasi suundusime Viini Tehnikamuuseumi, kus meie eesmärgiks oli kooliekskursiooni raames näha näitust "Smack Sache" - eesti keeles maitseained vms .. Peamiselt koosnes näitus maasika, vanilje ja shokolaadi maitse ja lõhnade ajaloo, kasutamise ja tootmise näidetest.
Loomulikult vaatasime ka ülejäänud muuseumis ringi. TOHUTU hoone. Ja seal oli KÕIKE. alates nõudest ja kodumasinatest lõpetades autode, lennukite ja sõjatehnikaga. Päris suur osa oli foto, filmi ja trükitehnika kohta, muusikainstrumendid, mootorrattad jnejnejne.
Näiteks Macintoshi esimesed arvutid:



Kui tehnikamuuseumile tiir peale tehtud, käisime söömas, jalutasime Viini kesklinnas ja puhkasime natuke jalgu:


Pildil - Desiree, Fabrizio, Stefan.

Ja siis suundusime ühte Viini kuulsamasse kunstimuuseumi - Albertinasse - kus on hetkel suurim Vincet Van Goghi näitus Austria ajaloo jooksul. See oli üks meie kindlaid sihtmärke olnud juba paar nädalat. Pilte ma taaskord ei teinud.. Ja ilmselt ei pea ma ka tema töödest näiteid tooma hakkama.

Pärast järjekordset kunstielamust saime kokku Efkaga, kes mind, Karolinat ja Julijat lahkelt nädalavahetuseks enda juurde oli lubanud võtta.
Õhtul jalutasime veel paar tundi linnas - ja siis alles siis ma sain aru, et Linz oli natukene vale valik. Vaadake ise:


Parlamendihoone


Rathaus (Akende ees on sinised katted 24 numbriga - ehksiis advendikalender vms)


Tramm õhtuses Viinis


Ooper - see, kus Anneli Peebo laulab. Seisukohtade piletid pidavat ainult 3 eurot maksma!!!


Laupäeva hommik algas uniselt. Vihma tibas ja kõik oli õues hall. Välja saimegi vist alles 12 paiku. Esimene sihtmärk oli minu tungival soovil Hunderwasseri maja. Ma olin umbes kümme aastat seda päeva oodanud. Lõpuks ometi nägin oma silmaga seda hullumeelset hoonet.







Edasi viis Efka meid Belvedere'i lossi juurde. Järjekordne kunstielamus - Gustav Klimpti näitus.
Väljast nägi loss välja selline:



Seal jättis Efka meid omapead. Otsustasime siis veel Schönbrunnis ka ära käia. See on raudselt üks must-see kohti Viinis ja kogu Austrias. Kahjuks jäi meie nädalavahetus liiga lühikeseks. Jõudsime sinna nii hilja õhtul, et lossi hakati juba sulgema. Üritasime vähemalt aias jalutada, aga seal peaaegu et puudus igasugune valgustus, niiet suurt mõtet polnud sinna kauemaks jääda. Aga kindlasti lähme sinna tagasi.



Õhtuks olime nii väsinud, et välja minna enam ei jaksanudki. Vaatasime hoopis filmi. Ja et mitte kultuurset nädalavahetust mingi USA jamaga ära rikkuda, valisime "Uhkuse ja eelarvamuse".

Pühapäeva hommik algas juba ammu enne kukke ja koitu. Enne kaheksat olime teises linna otsas, et kohalike Erasmuse üliõpilastega koos veinimatkale siirduda. Kahjuks läks sellega natuke halvasti.. Ilm oli paha - udune ja niiske - niiet kaunist Austria maastikku lihtsalt polnud näha. Juba esimeses peatuses otsustasime Karolinaga tagasi raudteejaama minna ning pigem viimased paar tundi Viinis veeta.
Käisime China Gardenis söömas ja võtsime CoffeShopist maailma parima kohvi - Dark Cherry Mocca vms:





Päeva lõpetasime Museum Quertiäris - maakeeles muuseumite kvartalis, kus külastasime ühte interaktiivse kunsti näitust, piilusime arhitektuuri näitust (sisse ei läinud, sest see oleks mitu tundi võtnud) ja ahastasime muuseumi raamatupoes. Ma otsustasin, et lõpetan söömise täielikult ära ja kulutan kogu raha raamatute peale hoopis. Kes mulle jõulukingitust tahab teha - annan lahkesti oma kontonumbri, et saaksite mu isikliku kunstiraamatukogu jaoks annetusi tegema hakata :P

Koju jõudsime õhtul väsinult, läbikülmunult, valutavate jalgade, raskete kottide ja kerge masendusega. MIKS??? - oli meie ainuke küsimus.. MIKS ME VIINI ÕPPIMA EI LÄINUD???

Hahaa. Uskumatu tibi ikka :P

Money? Power? Glory?

Lugesin Marini blogi. Customaisisin endale sobivaks. Ehksiis vastused küsimustele, mis teil võivad tekkinud olla.

Kool? - super.
Linn? - mikul oli õigus. tüütab ära. õigemini - igavavõitu. võimalik, et põhjus peitub tutvusringkonna puudumises.
Keel? - inglise.inlgise.inglise.saks...inglise.inglise.inglise..
Toit? - tatart tahaks. muu üle ei kurda. leib on sama hea, kui eesti oma.
Igatsus? - natuke.aga mitte midagi ületamatut.
Raha? - EU ja EV maksavad hästi. plakateid olen ka paar tükki teinud. elab ära. üsna vabalt.
Muusika? - 18 GB. rock. metal.
Filmid? - "Friends" hakkab ammenduma. ilmselt on ainult paari nädalat puhkust vaja.
Pidu? - vähe. samas ei kurda.
Mehed? - s***agi pole muutunud.
Teised? - Karolina, Desiree, Fabritzio on põhilised.
Koju? - tulen.

Seda ka veel et..
Ma nägin väga imelikku und täna öösel. Väga harva ma üldse mäletan unenägusid.. Aga.. See..
Kõik algas selles samas Hofbräuhausi õllesaalis, kus ma Münchenis käisin. Istusime rahulikult lauas, kui järsku sõitis hoone teise külje akendest sisse sõjaväe Hummer. Tekkis paanika. Hummer sõitis õllesaali mööda ringi ja ajas inimesi alla. Järsku läks auto külglibisemisse ja liikus minu suunas. Tõmbasin pea alla ja auto lihtsalt libises minust nii üle, et ma jäin täpselt kahe telje vahele ja isegi ei riivanud mind. Põgenesime koos Heleniga (vana klassiõde) kuhugi väiksesse ruumi, millel olid piimjasvalged aknad. See oli pigem nagu kahe ruutmeetri suurune kasvuhoone. Ukse taga valvasid sõjaväelased. Käis okupeerimine või mingi muu taoline aktsioon. Üritasime akna kaudu põgendeda, kuid ka seal seisid sõdurid. Lõpuks saime kuidagi siiski minema ja jõudsime kivimüüris oleva väravani. Seal selgitasime valvurile, kes meid alguses kinni võtta ja kes teab kuhu viia tahtis, et oleme välismaalased ja tahame lihtsalt koju minna.. Ja ta lasigi meil minna.

Ma ei tea miks ma selliseid asju unes näen. Maailma poliitiline olukord mõjub või mis?
Või siis see, et ma elan umbes 80 km Hitleri sünnikohast.

Mu lauduritest sõbrad...

...kes tuleb kaasa???
11.-14. DETSEMBER - SELLINE KOHT

München, beibi!

Reede hommikul võtsime Janno ja Janekiga rendiauto ja põrutasime Münchenisse.
Teejuhiks oli meil München TOP10 brosüür.

Esimene peatus - Nymphenburgi loss.
17. sajandil Maximilian II sünni auks ehitatud suveresidents.


Ja sinna juurde kuuluv tõllamuuseum:


Teine peatus - Olympiagelände
1972 aasta suveolümpiamängude keskus.


Vaade sealsest tornist. Taustal on Alpid loomulikult.


Tornis oli rokimuuseum. Mina seda küll päris muuseumiks ei nimetaks.. Päris pisike oli see. Aga Metallica kitarr, Elton Johni klaver ja hulgaliselt fotosid, plakateid, autogramme, riideesemeid jne oli seal siiki.


Edasi külastasime möödaminnes BMW keskust kah.


Olympiagelände juurde kuulus SeaLife akvaarium kah. Käisime siis sealt ka läbi. See oli päris vinge. Ma polnud varem nii suures käinudki.


Edasi suundusime oma ööbimiskohta otsima. Seiklesime tükk aega õhtuses Münchenis enne kui õige koha üles leidsime. Kuna poisid on mõlemad Ugala korbi liikmed, siis nad olid tutvuste kaudu meile ühte Müncheni korpi koha otsinud.
Asus see üsna vanalinna lähedal. Niiet õhtul tegime linnas ka veel tiiru.

Vana raekoda:


Ja loomulikult Hofbräuhaus. Müncheni suurim õllesaal. Ainuüksi alumisel korrusel on ruumi umbes 1000 külalisele. Ja korrusied peaks 3 olema.. Ma kõrgemal ei käinudki.
Netist leidsin natuke parema interjööripildi, kui mul endal on:


Väljast näeb välja selline:


Võtsime seal nii mõndeki õlled :P Ja sõime kohalikku toitu kah - weisswursti ja breezet. Vorst näeb nilbe välja küll, aga maitse oli vägahea:


Hommikul magasime umbes lõunani. Kuna oli 1.noveber ehksiis see Kõigi pühakute päev vms, olid osad muuseumid ja absoluutselt kõik poed-kohvikud kinni. Välja arvatud McDonald's loomulikult. Niiet ei jäänudki muud üle, kui seal süüa.
Alustasime sightseeingut München Residenzist, mis oli Baierimaa kuningate ja hertsogite loss juba 14. sajandi lõpus.
Üks sisehoovi pilt:


Ja interjöörinäide:


Ma ise sees eriti pilte ei teinud. Kuidagi kohatu tundub selliseid kohti pildistada.

Residenzis läks meil päris kaua aega. Sealt edasi suundusime Rathauskellerisse (Raekoja keldrisse), mis on veel üks vingeimaid õlle ja toidukohti. See oli õnneks lahti.
Siis jalutasime veel natuke linnas.


Ja lõpuks jõudsime napilt ikka moodsa kunsti muuseumisse ka. Seal oleks tahtnud muidugi pikemalt ringi vaadata, aga poole tunni jooksul nägin ma siiski ära oma sünniaasta Porsche 911 mudeli, Macintoshi arvutid läbi aegade, paar Andy Warholy tööd, mõned Picasso maalid, ühe Miro ja ühe Dali maali. Lisaks hunniku foovide töid. Niiet poole tunni kohta paras hulk kunsti ka.
Pilti ma loomulikult ise ei teinud. Kunstimuuseumis pildistada mul südametunnistus ei luba.





Warhol on mulle alati meeldinud. Niiet lõpuks ostsin tema raamatu kah. Elulugu ja pildid kõik ilusti sees.

No ja siis hakkasimegi tagasi Linzi poole sõitma. Autobahni peal oli mingi suuremat sorti õnnetus. Istusime umbes tunnikese ummikus. Päris jõhker õnnetus võib olla, kui üks auto teisele juba 150ga sisse sõidab ja tagant sajad autod ilmselt veel otsa kihutavad :S
Õnnetuspaika ennast me ei näinud. Enne suunati meid kiirteelt maha, aga õhus lendasid arvatavasti kiirabi kopterid... Raadiost ütles, et ummik olevat olnud 4 kilomeetrit pikk. Ma pakuks küll, et veel pikem, sest pidevalt tuli ju autosid juurde... Õudne igatahes.

Aga kokkuvõttes oli München üks lahedamaid linnu, kus ma käinud olen :)