Reis iseenesest oli päris naljakas. Vanemad võtsid mu 3 paiku öösel Tartust peale. Loomulikult olin ma magamise asemel pudeli veini joonud. Mõistlik. Ema vingus terve tee, et ma haisen :P Ime ka. Viimane õhtu Tartus ja ma oleks pidanud magama??? Jajah.
Check-In läks paremini, kui arvasin. Kohver tundus vähemalt 25 kilo kaaluvat, aga 21,5 oli hämmastav tulemus. Pluss 8 kilo käsipagasi asemel oli mul 13. Õnneks oli lauas meeldiv noormees, kes ainult naeratas, kui natuke kurba nägu tegin, ja kleepis noogutades rohelise sildi kohvrile külge.
Lend läks kiirelt. Magama jäin alles maandumise ajal. Ärkasin selle peale, kui lennuki rattad maad puudutasid. Ja loomulikult jäi lend pea pool tundi hiljaks, niiet õige rongi peale ma ei jõudnudki.
Viini lennujaam on kõige segasem, mida ma näinud olen. Tavaliselt ju lennukist tulles kohe Check-In alasse ei satu, või mis? Lõpuks sain pagasi kätte, leidsin CATi (City Airport Train) perrooni üles ja jõudsin Viini kesklinna. Sealt edasi metroosse. Piletikassat ega -automaati ma ei leidnud, niiet piletit ma ei ostnud. Või ongi Viini metroo tasuta? Ma millegi pärast ei usu.. :P Pärast paari minutit segadust läksin ma ikkagi vale liini peale. Õnneks sain kiirelt aru, et asi ikka ei ole õige. Sest noh - igal erineval metrookaardil peab ju iga liin erinevat värvi olema. Liiga lihtne oleks, kui liin U3 oleks igal kaardil ja metroojaama viitadel kollane. Sõitsin siis ühe peatuse jagu tagasi ja leidsin lõpuks U3-e üles. Sellega sain Westbahnhofi. Siis alles tsirkus algas. Sooduskaardi ja piletiostuga iseenesest suurt probleemi ei olnud, kui meeletult pikk järjekord välja arvata. Aga õige perrooni ja liini leidmine oli veel hullem, kui metroo - mis siis, et ainult 8 perrooni kõrvuti:
1. Piletile polnud märgitud väljumise kellaaega.
2. Piletile oli märgitud perroon 1 - tegelikult väljus rong 5ndalt.
3. Piletile oli märgitud Viin-Linz - tegelikult oli tegemist liiniga Viin-Saltzburg
Õnneks ma siiski napilt leidsin õige rongi üles. Või tähendab, ma ARVAN, et see oli õige.. Samas kontrolörile pilet sobis. Kui ma lõpuks rongi sain, tundus asi natuke kahtlane. Nahkistmed ja palju ruumi... Istusin lihtsalt julmalt 1.klassi maha :D Pmt ma sobisin seltskonda küll, sest pooltel seal istunud ärimeestel olid Macid :P
Mul õnnestuski 2/3 sõidust 1.klassis olla. Lõpuks tuli kontrolör pileteid kontrollima ja palus mul väga viisakalt õigesse kohta minna. 2.klass oli aga paksult pubekaid täis ja mitte kuhugi istuda ega oma kotihunnikut sättida polnud. Nii ma siis istusingi viimased paar peatust vahekoridoris oma kohvri otsas. Aga ma olin nii väsinud, et mul oli täiesti savi. Ja pealegi sain ma ju enamuse reisist laial nahkistmel istuda.
Linzis võtsin kohe takso ja paari minutiga olingi ühika juures. Õigemini selle läheduses, sest ma olin kuskilt vale aadressi saanud. Majanumber on hoopis 33, mitte 19 nagu ma alguses teadsin. Taksojuht oli natuke segaduses - selline tore vanaonu musta Mersuga.
Alguses pidin ühikasse jõudma hiljemalt kell 12, aga lennuk hilines ja Austria trantspordisüsteemist jagu saamine võttis ka omajagu aega, niiet kohal olin ma hoopis veidi enne kella kahte. Selleks ajaks olid kõik töötajad majast muidugi lahkunud. Õnneks suutsin metroo ja rongidega seiklemise ajal ka Eva (see naine, kes siin välistudengitega tegeleb) kätte saada ja talle teada anda, et jään hiljaks. Ta helistas ühikasse ja mulle oli jäetud sildike telefoninumbriga, kuhu ma helistama pean, et tuppa saada.
Tuba on päris tore - üsna pisike, aga mulle piisab. Üheksas korrus, niiet vaade on päris hea.
No comments:
Post a Comment